„Minu”-sarja avaraamatu kolmas, täiendatud trükk!

Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.

  • del.icio.us
  • Digg it
  • Google
  • StumbleUpon

Soovitavad

Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata.

(Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles)

***

Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad.

(Neeme Raud, ETV-ER korrespondent, New York)

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta 2007
  • Toimetanud Dagmar Lamp
  • Keelt kohendanud Helju Vals
  • Kujundanud Anna Lauk
  • Korrektuuri lugenud Anu Seppa
  • Trükkinud AS Triip
  • Lehekülgi 240
  • Mõõtmed 130x190
  • ISBN 978-9985-9996-2-2

Meediakajastus (86)

Kommentaarid lugejatelt

  • M. kirjutas:
    Ahmisin igat rida sellest raamatust ning ka naeruturtsakad olid kerged tulema:) Päris mitu teemat pani raamatus mõtlema - ameeriklased ei olegi üliinimesed, vaid rahvas oma vigade ja nõrkustega. Autori ja tema mehe raamatuid lugedes on mul tunne, et tegu on vanade tuttavatega. Keep going. Ning mul on hea meel, et ma selle sarja ning selle võlu avastasin 2 kuud tagasi. 19. jaanuar 2012, 19:25
  • Ann kirjutas:
    See oli esimene raamat, mille Minu sarjast läbi lugesin. Vägagi meeldis, oli kerge lugeda. Ja pani tõsiselt mõtlema ületarbimise peale,mis ka siin toimub...14. märts 2011, 22:45
  • Kaie kirjutas:
    Üks minu lemmikuid "Minu ..." sarjast, sai kogu raamat ühe hooga läbi loetud. Elasin samal ajal USAs ning osad asjad tulid nii tuttavad ette, eriti arstide ja tervisekindlustusega seotu. Marta keeleõpingud panid aga südamest naerma!09. mai 2010, 16:47
  • Miia kirjutas:
    Sain just loetud, äratundmist oli palju, aga mõned asjad on vist siis kas osariigiti või sõltuvalt elukohast (suurlinn vs. väiksem linn) nii teisiti, et minu kogemustega üldse kokku ei lähe (näiteks lapsega arstil käimine). Olen ise siin mikihiiremaal elades hakanud aru saama, et mõned asjad ongi nii fundamentaalselt erinevad ja osad lausa riigi alustaladesse sisse kirjutatud, et üks tavaline eestlane võib ju sellest lõpuks aru saada miks nii on, aga mõistus karjub, et miks ikkagi??!! :))

    Vaatamata sellele, et mõne asjaga ei olnud nõus ja mõni asi pani pead vangutama (noh, mulle tehti näiteks kohe selgeks, et SSN peab raudselt PEAS olema une pealt ja roheline kaart reisides ALATI kaasas) oli siiski tore lugeda ja kaasa muiata.
    Abikaasale ostan My Estonia, et ta teaks, mis teda mõne aasta pärast ka tegelikult ees ootab. ;)28. detsember 2009, 03:45
  • fotod!!! kirjutas:
    Mina ka ootasin fotosid ja sirvisin poes, pidin pettuma - no miks poleks võinud fotosid lisada sellesse uude trükki? Ma oleksin ostnud, aga vaat nüüd ei osta.28. september 2009, 11:54
  • Ingel kirjutas:
    Kas pilte ei ole ikka veel lisatud? 1. ja 2. osa kunagi varem loetud, aga nii väga oleks fotosid ka vaadata tahtnud:)26. september 2009, 23:10
  • Kuupaiste kirjutas:
    Sain alles nüüd raamatut lugema ja mulle väga meeldib!Suur tänu Epp, et Sa oled oma mõtted kirja pannud ja väga hästi tegelikkust kirjeldanud neile, kes pole üle lombi veel jõudnud (ja võib-olla ei jõuagi...). Nautisin väga seda kohta, kuidas Marta kahte keelt õpib.Ei tasu muretseda, lapsed on koolieelses eas ja üldse ,kuni 10 -da eluaastani hästi altid ja vastuvõtlikud uusi keeli õppima, kõik läheb hästi! Aga nüüd ongi uudishimu - kuidas Anna ja Marta suhtlevad omavahel Eestis ja vanavanemate pool?
    Edu, palju päikest ja armastust Teie koju!14. juuli 2009, 10:38
  • Maire kirjutas:
    Eilsest alates on Minu Ameerika esimene osa ka vaegnägijatele lugemiseks netis olemas:
    http://www.helikiri.ee/?sisu=raamatukogu&info=raamat&id=1599

    Teise osa lugemine veel käib:)04. september 2008, 19:58
  • EPP PETRONE kirjutas:
    Nipitiri - otsisin selle koha välja tekstis. Tsiteerin:

    "
    “Võõrastega ei julge küll poliitikast juttu teha,” tunnistab mu tuttav, kes elab Ohios. See on üks neid osariike – Florida ja Pennsylvania kõrval – mille pärast käib igal presidendivalimisel tegelik võitlus.
    "

    Ma mõtlesin seda, et Ohio, Florida ja Pennsylvania on kolm osariiki, kus toimub tegelik presidendivalimine (sest seal on vabariiklasi-demokraate umbes pooleks) - ei mõelnud, et nad on geograafiliselt kõrvuti.
    ;)28. juuli 2008, 18:22
  • nipitiri kirjutas:
    kiidan ka, AGA nii kohutavalt/tohutult häiris, et Ohio on Florida kõrval sinu raamatu jutu põhjal!!! No kuule, nati võiks ikka ju geogaafiat uurida, eriti kuna see jutuke oli nii ajalehes kui nüüd ka raamatus!!!27. juuli 2008, 18:17
  • Tommy kirjutas:
    vahvad ja humoorikad raamatud need Ameerika lood. Neid lugedes esialgu naersin, et pisarad silmis, siis võttis veidi tõsiseks, siis hakkasin oma elu ja asju üle mõtlema ja vaatama.
    Tänu Epule on nüüd nii mõnigi asi minu elus teisiti.16. juuli 2008, 20:55
  • Eero kirjutas:
    Ma pole ammu raamatut lugedes kõva häälega naerda saanud, aitäh!08. veebruar 2008, 00:29
  • Kaia kirjutas:
    Hämmastav negativism ja kriitika. Aja raiskamine.06. veebruar 2008, 19:47
  • Maria kirjutas:
    Jään ootama "Minu Ameerika 3".
    Nii mõnususad ja muhedad lood.
    Suppper!!!19. detsember 2007, 16:20
  • Kadri kirjutas:
    Minu viimase aja suurim lemmik raamaturiiulil:) Olen jaanipäevast saadik selle raamatu kolm korda läbi lugenud ja nüüd ootan juba kannatamatult jõuluvana, kes lubas teisegi osa tuua....:)
    See on selline mõnus raamat, mida ei saa enne käest panna kui läbi on, aga samas on kogu aeg hinges kahju edasi lugeda, sest siis saab see ju läbi:D
    Loodan, et vanarahval on õigus, kui ta ütles, et ega kaks ilma kolmandata jää..._:)17. detsember 2007, 23:05
  • Jüri kirjutas:
    "Minu Ameerika" on tohutult hea raamat. Esimesest osast sai minu truu kaaslane Rumeenia-reisil ja teisest mõnus öökapiraamat. Huvitav, milleks kujuneb kolmas osa...?05. detsember 2007, 20:47
  • Elsa kirjutas:
    Naudin! Ja saadan ameerika-eestlasest-sõbrannale äratundmiseks ka. 20. november 2007, 23:50
  • JP kirjutas:
    Humoorikas sotsiaalporno.24. september 2007, 16:31
  • kata kirjutas:
    mõnus ajaviiteraamat, hea puhkeajal kätte võtta ja osa saada sealsest elust...22. september 2007, 16:33
Kirjutan kommentaari:

  • Tärniga märgistatud väljade täitmine on kohustuslik

Katkendeid raamatust

Mis juhtub, kui eksida tuletõrje-eeskirjade vastu

Istun niisiis mina oma maja taga tuletõrjerõdul, naudin vaikust, lähedal puulatvadel jooksvaid oravaid ning kirjutan Eestisse sõbrale kirja – paberi ja pliiatsiga, nagu ennevanal ajal. Õnn on päris lähedal. Ahjaa, aga Marta? Tema naudib telekatoas oma lemmikvideot „Old MacDonald`s farm” ja laulab heledal häälel kaasa „heia-heia-hoo”.

Idülli jagub ligi pooleks tunniks, siis väsib Marta istumisest ära ja tuleb emmet otsima. Tahan just hakata aknast välja tema juurde astuma, lõpetaks ainult lausekese kirjas ära…

Järgmisel hetkel on Marta roninud akna all oleva korvi otsa ja otsustanud end käte abil aknast välja platvormile vinnata.

Vaid korraks jõuab ta oma keharaskusega akna küljes rippuda, ja õnnetus ongi juhtunud.

Marta on potsti maas. Ei ole viga saanud, isegi ei nuta, vaid ajab end nõudvalt püsti: „Emme, tahan opa, õue!”

Aga temaga koos on potsti alla tõmmatud ka aken!

(jätkub raamatus)

Kolm lugu jootrahast

Sain kaks aastat tagasi emadepäevaks Justinilt-Martalt kohaliku massaažisalongi kinkekaardi.

Kui mõnus seanss läbi sai ja ma olin riides ning valmis ruumist lahkuma, tuli massöörineiu sisse tagasi, kaasas klaas vett. Ta ulatas selle mulle ja küsis: „Kuidas te end tunnete, kuidas meeldis?” – „Hästi meeldis!” kiitsin ma ja jõin vee ära.

Ulatasin klaasi tagasi ja mõne sekundi jooksul tundus mulle, et massöör ootab minult midagi. Seisab ja vaatab mind, naeratades. Kas ta tahab jootraha? Aga ma tulin ju kinkekaardiga, selle jätsin ette registratuuri. Ma ei teagi, kui palju see kinkekaart üldse maksis, sinna oli peale kirjutatud „tund aega rootsi massaaži” – kuidas ma saaksin sealt 20 protsenti maksta?

(jätkub raamatus)

Üks dialoog tuumasõjast

Justin istub arvutis ja nohistab lugeda minu blogi, inglise-eesti sõnastik näpus.

„Mida sa siin kirjutad – Hiroshimast midagi?”

„Jah… Oma lapsepõlve tuumasõjahirmust.”

„Oo, kas teile kah õpetati koolis, mis teha, kui sõda hakkab?”

„Justin! Kas teil oli siis samamoodi?” Üllatusega taipan, et meie, kaks külma sõja lapsukest, polegi sel teemal muljeid vahetanud.

(jätkub raamatus)

Rinnahoidjatega beebid ja alasti kauboi

„Sa pead selle pissipotiga pildi kohe internetist maha võtma, seda võidakse kasutada internetis lastepornos! CNNs just räägiti sellest!” Mu meheema on telefonis hingetu.

Katsun talle seletada, et mu netialbum on nähtav ainult valitud sõpradele. Oma südamerahuks suurendan arvutis pildi detaile, et olla kindel – mu pooleteise aastase tütre särgike ulatub põlvedeni, nii et tegu ei ole suguelundite eksponeerimisega, miks peaks keegi tahtma pilti kasutada lastepornoks? Lihtsalt üks pisike tüdruk istub potil.

(jätkub raamatus)

Teekond tagasi Ameerikasse

…Väravas vaatavad ametnikud meid üllatunud pilkudega. „Kas te tõesti jõudsite esimesest terminalist siia? Teie lennuki rahvas on juba õhtusele lennule arvatud!” ütleb üks neist sel ehtinglaslikul kombel, millest ei saa aru, kas see oli tõsi või nali.

Sahmerdatakse pardakaarte teha, kohale jõuab ka mahajääjate grupp.

Aga mina saan veel kord „seiklust” nautida.

„Kus on teie USA elamisluba?” küsib paks soliidsete prillidega ametnikuhärra. „Meil pole õigust teid lennukile lubada.”

(jätkub raamatus)