„Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean.

Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat - seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile.”

Sandra Steingraber

  • del.icio.us
  • Digg it
  • Google
  • StumbleUpon

Soovitavad

Ma leidsin selle raamatu kord Ameerika Ühendriikides külas olles, raamatukogus rasedusteemaliste raamatute riiulis sõrmitsedes. Jah, ma ootasin tol ajal last, aga sain kiirelt aru, et see raamat ei ole ainult rasedatele mõeldud. See on suunatud kõigile mõtlevatele inimestele ja räägib sellest, mida oleme teinud oma keskkonnale ja kuidas selle eest maksavad lõivu uued põlvkonnad – kaitsetud lapsed, kes on kõigepealt ohus oma lootepõlve erinevates faasides ja kes on seejärel emapiima süües kogu keerulise maailma toitumisahela tipus. Kuhu me jõudnud oleme, kui kalad on mürgised, vesi on saastunud ja rinnapiim samuti?! Mida ette võtta, et seda ahelreaktsiooni peatada?

Mis mind üha uuesti hämmastab, on autori stiil. Ta on ühteaegu luuletaja ja doktorikraadiga ökoloog – ja just selline on ka raamat, mille ta on loonud. Nii nagu maailmas on tegelikult kõik seotud, on ta sidunud iseenda munarakud, linnud ja kalad, kõikjal toimuvad keemilised reaktsioonid, suurettevõtete korruptsioonid ja inimliku vastutuse kõige selle eest, mida me oma n-ö progressiga tekitanud oleme.

Imetlen autorit, et ta oma raseduse ajal (sest raamat algab kahest triibust tema rasedustestil) suudab uurida selliseid teemasid nagu loote väärarengute tekkepõhjused. Julge naine! Aga ka lugemist pole vaja karta. See raamat pole hirmutamiseks, omamoodi annab see hoopis lootust. Kui meie ümber jätkub selliseid inimesi, nagu on Sandra Steingraber – tarku, tundlikke, vastutust võtvaid –, siis on ehk veel võimalik panna piiri sünteetiliste kemikaalide liigkasutamisele ja -arendamisele.

(Epp Petrone, kirjastaja ja kahe lapse ema )

***

Pärast raamatu „Mina olen ookean” ühe hingetõmbega läbilugemist oli tahtmine natuke aega omaette olla. Ühest küljest on see paeluv lugu kaasaegsest Ameerika naisest, kes oma last kandes ja kasvatades ei lähe peavoolu teed, vaid lähtub oma instinktidest, teisest küljest on tegu teadlasega, kes saab aru, et enam pole võimalik minna „metsa elama”, sest metsa ei ole enam. Olin ka varem kuulnud keskkonnamürkide sattumisest rinnapiima, ent midagi nii kurba ja lohutamatut nagu „emapiim on saastatuim toit maakeral” ei olnud ma kunagi lugenud. Olen ise imetav ema. Nutsin. Samas on autoril usku, et keskkonda on võimalik puhtamaks muuta, ning ta jagab seda ka oma lugejatega, innustades meid oma igapäevalus olema teadlikum igal tasandil. Arvan, et raamat sobiks lugemiseks nii tulevastele emadele kui ka keskkonnateadlastele, bioloogiaõpetajatele koolides ja õppejõududele ülikoolides. Soovin, et Eestiski viidaks läbi põhjalikke uuringuid, mis puudutavad mürkide ülekandumist platsenta ja emapiima kaudu, kalade saastatust, soovitusi raseduse- ja imetamiseaegseks toitumiseks. Parem valus teadmine kui õnnis ignorantsus.

( Maarja Jakobson, näitleja, aastase Johannese ema )

***

Autor nimetab oma raamatu lapseootel teadlase päevikuks ja samuti on see küpse naise kirjeldus oma rasedusest ja sünnitusest. Veelgi enam, see on raske haiguse läbipõdenud inimese rõõm emaks saamisest. Kuid mitte ainult – raamat eristub teistest selle perioodiga seotud nõuanderaamatutest selle poolest, et annab tasakaalustatud teadmistepõhist informatsiooni naise füsioloogiast, loote arengust, sünnitusest ja seda kõike mõjutavast väliskeskkonnast koos ajaloolise tagasivaatega. Põhjalikud kirjeldused ökosüsteemi saastavatest teguritest, mis ka emaüsas arenevat inimlast ja rinnapiima mõjutada võivad, on huvipakkuvad igale keskkonnast hoolivale inimesele ning eriti väärtuslikuks teeb selle autori enda aktiivne osalus meie planeedi paremaks muutmisel. Ökoloogist autor on ammu „roheliseks kasvanud”, suutes teadlasena anda objektiivset, kallutamata informatsiooni – näiteks ei sea ta kahtluse alla klassikalise meditsiini vajalikkust. Tegeledes igapäevaselt rasedatega, tekkis mul raamatut lugedes korduvalt äratundmisi, sest paljud hirmud ja mured on raseduse ajal universaalsed. Raamat annab neile läbi isikliku kogemuse väga põhjalikke ja ladusaid vastuseid. Peatükk rinnaga toitmisest on hindamatuks praktiliseks abiks kindlasti enam, kui need imperatiivsed loosungid, mida Eestiski rinnapiimaga toitmise pooldajatelt kuulda võib. Peale selle, et raamatut võiksid lugeda kõik rasedatega tegelevad spetsialistid, soovitan ma seda rasedust planeerivatele naistele ja meestele, eriti südamelähedane võiks raamatus kirjeldatu olla parasjagu rasedust kandvatele naistele.

( Made Laanpere, naistearst )

***

Suurepärane! Eriti köitev on autori võime kasutada erinevaid vaatenurki. Väga isiklik, läbielamistel ja kogemustel põhinev kirjeldus vaheldub selgitava ja seoseid loova teadlasliku lähenemisega – üksikult üldisele. Teadmised inimkehast ja selle protsessidest on antud edasi arusaadavalt ja üheselt. See lähenemisviis teeb raamatu haaravaks ja huvitavaks paljudele erinevatele lugejatele.

Lisaks sügavalt keskkonnateadlik lähenemine rasedusele, sünnitusele ja imetamisele, mis on samuti eestikeelses käsitluses uus ja väga oodatud. Eriline roll on raamatus seostel ja suhetel – emade ja laste suhetel, looduse ja inimese suhetel ning ennekõike nendel lugematutel kokkulangevustel, mis toetavad Elu. Tavakäsitluses jäävad paljud teadmised müütide tasandile, mis võimaldab neisse kas uskuda või mitte. Selliselt esitatud teavet on aga raske kõrvale jätta. Raamat lihtsalt paneb ennast usaldama. Enamgi veel, see paneb usaldama inimese keha toimimist ja looduse tarkust. Samas räägib teos avameelselt ka inimlikest vigadest, millega on läbi aegade meie keskkonda kahjustatud.

Imetamisnõustajana loodan, et see raamat tekitab emades enesekindlust, soodustab hakkamasaamist ja vähendab minu tööd. Ämmaemandana loodan, et naised mõistavad paremini keskkonna tähtsust enda ja lapse jaoks ning suudavad seeläbi kõigile paremaid valikuid teha. Emadele ja isadele, praegustele ja tulevastele, tahaksin öelda: „Lugege kindlasti!”

( Ülle Lember, ämmaemand ja imetamise nõustaja )

***

Mida eelistate täna õhtul lugeda, kas jutukat või populaarteaduslikku raamatut? Või hoopis mõlemat korraga?

Sandra Steingraber unustab akadeemilisuse ning pakub emotsioonide ja teaduse kokteili. Steingraber on tõepoolest „puhas” ökoloog, kes kõiki oma teadmisi isiklikus elus rakendab, oma lapsele edasi annab ning oma raamatu kaudu ka kogu maailma teavitab.

Vaevalt et kogu teadust, mis ilukirjandusse põimituna haaravaks on tehtud, lugejal meelde jätta õnnestub. Siiski on raamatul kaks peamist fookust.

Saame teada, et lühendi POP taga peitub lisaks populaarsusele ka hirmuäratav „püsivad orgaanilised saasteained”, mille inimene on loodusesse lisanud kas teadlikult või mingi protsessi kaassaadusena. Ülepingutamata võib öelda, et kui elame edasi rumalasti – ja praegu elame me rumalasti –, siis võivad POP-d suure osa inimkonnast hukutada ning juba praegu põhjustada järeltuleva põlvkonna tervisehäireid. POP-d ei hävi looduses ja akumuleeruvad lisaks ka toiduahelas.

Teiseks, toiduahela tipus pole mitte täiskasvanud inimesed, vaid imikud, kes võivad koos rinnapiimaga saada tugeva POP-de kokteili. Loogiline. Ometi näitab elu, et see tuleb paljudele üllatusena. Kui vaatame inimeste keskkonnakäitumist, siis me ei oska probleeme ennetada ning reageerime alles siis, kui midagi katastroofilist on toimunud. Alles pärast paljusid kaotatud elusid pikenevad ohtlike ainete nimekirjad ning käivitatakse aastakümneid nõudvad protsessid, et midagi ka ära saaks tehtud. Aga midagi saab tegelikult teha ka igaüks ja kohe.

Eesti on oma väikese rahvaarvu, metsade, rabade, niitude ja järvedega veel üsna heas seisus. Meil on nii puhast õhku kui ka puhast vett, mille väärtust me veel ei oska hinnata. Meie kraanivesi ei ole veel kokteil hormoonidest, antibiootikumidest ning rasestumisvastastest ainetest, erinevalt paljudest USA piirkondadest. Meie prügi ei ole veel põledes loodusesse olulisel hulgal dioksiine paisanud. Missugune tulevik meid ees ootab, on meie endi otsustada. Sandra Steingraber pakub võimalust igaühel järele mõelda ja otsustada, missugusena ja missuguses maailmas võiksid lapsed ja lapselapsed elada.

( Erik Puura, keskkonnateadlane )

***

Kahekümnenda sajandi teisel poolel toimus maailmas sellises mahus keskkonna saastamine, mida varem iial nähtud polnud. Tänaseks on see arenenud maailmas – kuhu kuulub ka Läänemere piirkond – suures osas õnneks peatatud ning enamike ohtlikumate mürkide kontsentratsioonid keskkonnas tegelikult juba vähenevad, mitte enam ei kasva. Nende hulka kuuluvad nii käesolevas raamatus ohtralt mainitud elavhõbe kui ka näiteks kurikuulus sünteetiline putukamürk DDT ja PCB-d. Kõnekaks tõestuseks sellele on näiteks fakt, et paarkümmend aastat tagasi väljasuremise äärele viidud Läänemere ökosüsteemi tippkiskjad hallhüljes ja merikotkas on oma populatsioonid madalseisu aastatega võrreldes tänaseks kümnekordistanud. Kui puhtalt Läänemere kalast toituval hallhülgel läheb nii hästi, et näiteks Soomes-Rootsis on sellele liigile juba kümmekond aastat tagasi uuesti jahti alustatud, siis võib arvata, et Läänemeres ja selle ääres on võimalik elada nii inimestel kui ka loomadel. Seega ei tasuks eestlastel käesolevat raamatut võtta mitte kui põhjust paaniliseks hirmuks, vaid pigem kui soravas tekstis esitatud huvitavat ülevaadet probleemi ajaloost ja olemusest. Kahjuks ei saa aga eitada seda, et nii mõneski maailma nurgas käib mürgitamine siiski veel üsna jõudsalt edasi. Nõnda peab jätkuma ka globaalne võitlus keskkonna tervise eest.

( Markus Vetemaa, mereteadlane)

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta: 2009
  • Autor: Sandra Steingraber
  • Tõlkija: Ursula Erik
  • Toimetaja: Tiina Randus
  • Kujundus: Anna Lauk
  • Trükkinud: Ecoprint
  • Lehekülgi: 328
  • Mõõtmed: 180x200 mm
  • ISBN 978-9985-9996-5-3

Meediakajastus (17)

Kommentaarid lugejatelt

  • Kommentaarid puuduvad
Kirjutan kommentaari:

  • Tärniga märgistatud väljade täitmine on kohustuslik

Katkendeid raamatust

„Kuule, Jeff?”

„Mhm.”

„Ma siin mõtlen paari asja.”

„Mida siis?” Ta keerab raadio vaiksemaks.

„Mitte ainuski neist rasedate buklettidest ei soovita tulevastel emadel uurida, mida riiklik mürkainete register nende kodukandi kohta ütleb.”

„No aga sina ju vaatasid, eks?”

„Jah, ma otsisin internetist.”

„No ja…?”

„Ja McLeani maakond on õhus sisalduvate reproduktiivmürkide poolest Illinoisis esirinnas.”

Räägin talle täpsemalt, mida välja olin uurinud. Kõige suuremad kogused lootele mürgiseid aineid tulevad sojaubade töötlemise tehasest (heksaan) ja autotehasest (tolueen). Nimekirjas on ka glükooleetrid ja ksüleen. Kõik need on lahustid.

„Jeerum,” ütleb Jeff.

„Kusjuures selgus, et ülikool kasutab oma territooriumil kuut erinevat pestitsiidi. Ma siis uurisin nende toksikoloogilist mõju ka. Kaks on teadaolevalt loomadel sünnidefekte põhjustanud.”

„Kas neid minu ateljee juures spordiväljakul ka kasutati? Seal olid kogu aeg hoiatuslipukesed väljas.”

„Ei tea. Ja kas pole kummaline, et meie günekoloog niisugustest asjadest üldse juttu ei teinud. Ega Bloomingtoni joogivee hädadest. Mu meelest tema ütles ainult, et sushit ei tohi süüa.”

Naerame mõlemad…

(jätkub raamatus)

Hommikune iiveldus ei ole ka mingi hiljuti tekkinud nähtus. Vanimad kirjeldused on papüürusel ja pärinevad nelja aastatuhande tagant. Seda kommenteeris Aristoteles, nagu ka Rooma arst Soranus, kes soovitas vaeva leevenduseks kuiva toitu, lahjat veini, massaaži ja kaarikusõitu. Antiikaegne kaastunne hommikuse iivelduse all kannatajate suhtes on muljetavaldav. (Kusjuures asi ei piirdu muide hommikuga, vaid iiveldus on tihti kõige tugevam ärkamise ajal. Võin seda omast käest kinnitada.) Kahekümnenda sajandi algul muutus suhtumine tõredamaks. Fakt, et hommikusele iiveldusele polnud adekvaatset meditsiinilist selgitust leitud – ja et mõned naised sellest täiesti pääsevad –, võimaldas õitsele puhkeda põhjuslikkuse psühholoogilistel teooriatel ja häda neile, kes kannatajad olid…

(jätkub raamatus)

Aga toksiliste kemikaalide mõttes ei ole platsenta paraku üldse mingi barjäär. Ema veres ringlevaid aineid sorteerib platsenta eelkõige molekulmassi, elektrilise laengu ja lipiidse lahustuvuse alusel. Teiste sõnadega, väikesed, neutraalse laenguga molekulid, mis rasvas hästi lahustuvad, saavad vaba läbipääsu oma kahjulikust mõjust olenemata…

(jätkub raamatus)

Kõige rohkem võlusid mind ökoloogiliste toiduahelate elegantsed mustvalged skeemid. Ühe aasta õpikus suundusid energia liikumist tähistavad nooled päikesevalguselt rohule, rohult lehmadele ja lehmadelt piimale. Järgmise aasta omas päikesevalguselt ränivetikatele, ränivetikatelt koorikloomadele, koorikloomadelt meritindile, meritindilt makrellile, makrellilt tuunikalale. Kõigi skeemide viimase astme hõivas inimene kui tuunikala ärasööja ja piima ärajooja. Millalgi – ei mäleta, millal just – tutvustasid õpikud bioakumulatsiooni mõistet. Just see oli muidugi Rachel Carsoni raamatu oluline sõnum: et pika elueaga mürgised ained, näiteks kloreeritud pestitsiidid, ei jää lihtsalt lahustunult keskkonda, kui nad mingil põhjusel sinna sattunud on. Nad hoopis liiguvad toiduahelas ülespoole ning akumuleeruvad – kontsentreeruvad – kindlalt ja kõigutamatult. Meritindist makrelli. Makrellist tuunikalasse. Tuunikalast inimesse…

(jätkub raamatus)

Enne joogiveeks saamist on lootevesi ojad ja jõed, mis veehoidlaid täidavad. Põhjavesi kaevudes. Enne ojadeks ja jõgedeks ja põhjaveeks saamist on lootevesi vihm. Kui hoian käes katsutit omaenda looteveega, hoian katsutit vihmapiiskadega. Lootevesi on ka apelsinide mahl, mida hommikul jõin, ning helveste peale valatud piim ja tee sisse segatud mesi. Ta on spinatilehtede rohelistes rakkudes ja õunte mahlases viljalihas. Ja munarebus. Kui vaatan lootevett, vaatan vihma, mis sajab apelsinisaludele. Vaatan melonipõlde, kartuleid niiskes mullas, härmatist karjamaade rohul. Katsutis on lehmade ja kanade veri. Mesilaste ja koolibrite kogutud neste. Mis on koolibri munas, on ka minu üsas. Mis on maailma vees, on ka siin minu käes…

(jätkub raamatus)

Järgmisel päeval tõuseme Jeffiga liftis sünnitusosakonda. Tunne on nagu peaproovis. Meid juhatatakse ootetuppa. Mõne hetke pärast avab ukse ja astub sisse kõige jõulisema olekuga naine, keda eales kohanud olen. Päris raske on mitte vahtida ta käsivarsi ja biitsepsit, mida ümbritseva opi-ürbi rohelised varrukad nagu kohe-kohe rebeneks. Kõigepealt läheb ta termostaadi juurde ja sätib seda pisut.

„Rasedate naiste ja menopausis õdede jaoks on siin tiba liiga palav. No nii, mis ma siis teie heaks teha saan?”

Suurema osa tunnisest vestlusest räägime sünnitusabi ajaloost ja üha kasvavast medikamentide kasutusest. Sheilal on hea meel kuulda, et tahaksin ravimiteta sünnitust, kui õnnestub. Ta küll ei luba midagi, aga ütleb, et tal on kenakesti nippe – kaasa arvatud lahkliha massaaž –, mis suurendavad võimalust erinevaid sekkumisi vältida. Kõik muu selgub asja käigus. Mulle meeldib tema kindel olek ja ausus.

Olles kuulanud kannatlikult ära minu mitmesuguste ilma narkootiliste valuvaigistiteta läbi tehtud meditsiiniliste protseduuride kirjeldused, Sheila noogutab.

„Olgu siis nii. Ma ei lase anestesioloogil sisse hiilida.” Ta saadab meid liftini ja surub kätt. Ja siis kõnnib piki koridori minema, nagu läheks majale katust panema või siga veristama…

(jätkub raamatus)

Toitmise algul Faith mekib natuke, nagu peakokk puljongit. Siis paneb silmad kinni, sulgeb suu nagu topsi tihedalt ümber kogu roosakaspruuni ringi ja hakkab tõsiselt pihta. Ootan, et oksütotsiin kohale jõuaks ja see tunne on niisugune, nagu vajuks rindade sees sametist eesriie alla. Natuke kõdi, soe, luksuslik. Laktatsioonispetsialistid nimetavad nähtust piima nõristumise refleksiks, aga mulle meeldib rohkem vanamoeline termin – sõõrdumine. Vanade piimatalunike jutus oli iva, kui nad lehmade kohta ütlesid: „Kui enne lüpsi udarat ei sõõruta, siis piima ei tule.” Faith ajab suunurkadest natuke piima välja ja siis imeb tugevamalt, neelab, neelab. Aeg-ajalt peatub ja vaatab mulle otsa, nagu oleks just midagi meelde tulnud, mida ta mulle öelda tahab. Aga noh, tühja kah, ja ta hakkab uuesti tööle…

(jätkub raamatus)

Kui pärast diplomi saamist hakkasin ise tulevastele arstidele bioloogiat ja keemiat õpetama, olid toiduahelad ja ökoloogia jälle õpikute viimasteks peatükkideks taandatud – ja nendeni ei jõudnud me peaaegu kunagi, sest enne lõppes kevadsemester. Mu ainsaks seoseks bioakumulatsiooni mõistega jäi kolletav plakat klaasvitriinis minu labori ukse juures. Sellel oli kujutatud DDT teekond jõe suudmealal ning noolekesed lõppesid jällegi inimesega, keda kujutas musklis mehe siluett. Aga siis pani üks ökoloogiaseminari ajal möödaminnes pillatud kommentaar mind plakatit täpsemalt silmitsema. „Mees,” märkis üks külalisprofessor irooniliselt, „ei ole toiduahela viimane lüli. Toiduahela viimasel astmel on rinnaga toidetud laps.”

Aga loomulikult! Pärast seda, kui tuunikalaga võileib ja klaas piima on toiduks tarvitatud, saavad neis leiduvad mürkained veel ühe võimaluse kontsentreeruda, ja see toimub imetavate emade rindades, kus toidust tilkhaaval kogutud kalorid inimpiimaks muudetakse. Plakatil kujutatud ahelast puudus terve lüli ehk troofiline aste – nagu ka kõigil varem õpitud skeemidel, algkoolist ülikoolini välja. Puudus kõige viimane ja kõige kõrgem aste – see, millel on rinnalapsed.

Miks oli toiduahela viimane lüli välja jäetud?

(jätkub raamatus)

See on kindel, et tahan rääkida emana, kes rinnaga toidab. See on ka kindel, et tahan rääkida kiretult nagu keskkonnateadlane ning toetuda tõendusmaterjalile. Aga kuidas leida õige tasakaal intiimse ja empiirilise vahel?

Koosolekupäeva hommikul ei ole ma ikka veel päris kindel, mida öelda. Hommikusöögi ajal ka mitte. Ega taksos. Isegi siis veel mitte, kui avan suure ukse ja sisenen auditooriumi, kus klaaskabiinides ootavad tumedais rõivais mehed ja naised, valmis mu jutu – olgu see siis milline tahes – otsekohe tõlkima ühte paljudest konverentsi keeltest ja juhtmeid pidi saatma hoolega poleeritud laudadel lebavatesse kõrvaklappidesse.

Õnneks olen varakult kohal. Rinnad valutavad, sest ma pole varahommikust saati Faithi toitnud, nii et lähen tualetti piima välja pumpama. Enne poole topsi piima minemaviskamist kõhklen nagu alati. Rinnapiim võib ju olla planeedi saastatuim toit, aga emale on see ikkagi nagu pühitsetud vesi. Ja just siis tulebki mulle pähe, et tõenäoliselt ei ole enamus leppe koostajaid rinnapiima üldse näinudki. Panen purgile kaane peale ja topin tagasi raamatukotti.

Kui jõuab minu kord kõnelda, saadan purgi saalis ringi käima ja vaatan, kuidas üks delegaat teise järel, mehed ja naised, seda natuke aega oma käes hoiavad. Mõned uurivad purki tähelepanelikult. Mõned pööravad pilgu kõrvale. Mõned naeratavad äratundvalt.

Siis alustan ja räägin toiduahelatest.

(jätkub raamatus)