Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.

  • del.icio.us
  • Digg it
  • Google
  • StumbleUpon

Soovitus

Sina ja Urmas, Tiit, Kalle, Rein... Tõenäoliselt oled sinagi eriline naine. Veidi sügavam, pisut tundlikum. Üle keskmise võluv ja andekas. Üdini seksuaalne, võib-olla kriipsuke pahelinegi. Küllap jääb sinugi minevikku (tudengipõlve) mõni mees, kes ei olnud kas piisavalt hea või, vastuidi, oli liiga hea. Kes oli liiga õrnahingeline või liiga tuim. Kes ei vaevunud sinu puhul lõplikku valikut tegema või lubas sulle taevakehi, millega sa midagi peale ei osanud hakata. Kes pidas sind kellegi või millegi aseaineks või seadis sind pjedestaalile nõnda, et ihkasid sealt porri viskuda... Iga naine saaks lisada selle jutukogu kahekümnele mõne oma loo, mõne nime, mõne lahkumineku. Osa neist armulugudest jääb õhkõrnaks teostamata igatsuseks, teised lahenevad või lahjenevad lihalikes rõõmudes. Kestma ei jää ükski. Jääb vaid unenägudesse tungiv mälestus, vahel nukralt magus, vahel häbisegune, ja vastamata küsimus. Raamatu pealkiri ei valeta. Lihtne ja sorav sõnastus teeb selle kergesti loetavaks, aga mitte kergekaaluliseks. Need on enda tundmaõppimise ja naiseks kujunemise lood, ettevalmistuskursus Tõelise (ei, mitte mehe) äratabamiseks, siiski ilma ühegi retseptita.

(Inge Mehide, Arvustus ajakirjast „Naised”)

Ilmumisandmed

  • Ilmumisaasta 2011
  • Keeletoimetaja: Anu Seppa
  • Makett ja kujundus: Anna Lauk
  • Küljendus: Aive Maasalu
  • Trükkinud OÜ Greif
  • Lehekülgi 198
  • Mõõtmed 130x190
  • ISBN 978-9949-15-394-7

Meediakajastus (26)

Kommentaarid lugejatelt

  • Laura kirjutas:
    Kõikides lugudes oli üks ja seesama mees. Kui keegi tagantjärele küsiks, et mis seal raamatus eredamad lood olid, siis ei mäleta küll karaktereid ega ka lugusid. See unelev stiil kirjeldab kõike nii ühetaoliselt, et tegelastel ei lasta olla nemad ise. Nad sulavad autori vaatenurga alla massiks kokku. Nii ei ole hea.31. august 2009, 19:14
  • Maali kirjutas:
    Mulle meeldis raamat ja mulle meeldis see, kuidas andsin seda kahele meestuttavale lugeda ja kuidas see neid NÄRVI ajas! irw. Mingit närvi on järelikult puudutatud.20. veebruar 2008, 11:02
  • Arturo von Schwamm kirjutas:
    Lugesin lennukis pikal-pikal reisil. Sain teada järgmist:
    1. Kirjutada neidised oskavad
    2. Mehi nad tunnevad samavõrd, kui näiteks Stadnikov kirjutaks tuumafüüsikast või Saagim Vepsade kultuurist
    3. Kõik lood on üles ehitatud üheainsa skeemi järgi: on mingi mees, friik reeglina. Siis olen Mina, ka friik reeglina, kuid alati teistsugune. Mehed tahavad keppi, mind või ei taha üldse midagi. Mina tahan Suhet. Mõlemad saame lõpuks tünga.
    4. See raamat ei räägi meestest ega ei jutusta ka lihtsalt. Raamat räägib friiknaiste unistustest tolameeste raadiuses ning jube keeruliselt.
    5. Raamat pani mind mõtlema: miks te selle üleüldse kirjutasite? Kas autorid on ka poolenisti diagnoosiga? Kas te panite punktis 3 toodud skeemi seinale ja siis kirjutasite? Kas autorid pole tükk aega meest saanud? Kui on, kas siis lõppes kõik rõvedalt või õnnetult? Kas Epul polnud ameerikas ühtegi yow-yow man'i, keda raamatusse panna? Kui raamat pani mind selliseid mõtteid mõtlema, kas siis hoopis mina olen napakas?

    Ja last but not least: kas te kustutate nüüd selle kommentaari ära? Aga ikkagi edu Teile!

    Siiralt Teie,
    A. von Schwamm 17. veebruar 2008, 23:30
  • Piia kirjutas:
    Ma avasin selle raamatu skepsise ja uudishimuga, sest väga intrigeeriv pealkiri ja kujundus teitasid eelarvamusi. Ja lisaks veel kontekst, et leidsin raamatu oma 16aastase tütre lektüürist ja tahtsin vaadata, kas on ikka sobilik... Oli küll sobilik, ka 38aastase naise jaoks. Kui 16a. loeb ehk unistades ja õppides, siis 38a. loen nostalgitsedes ja meenutades... meestest, lihtsalt.08. jaanuar 2008, 01:35
  • melian kirjutas:
    Loen. Terve nädalalõpu, ööd takkapihta. Naudin. Nutan.
    Algul tundus natuke punnitatud tekst. aga mida edasi, seda soojem hakkas. Seda valusam.
    Tundsin nii palju iseennast ära. Oma lõpetatud või lõpetamata suhteid. Selgusi, selginemisi ja ikka veel selgusetuid seoseid. Hakkasin ka ise kirjutama.
    Arvan, et pea iga tütarlaps või noor naine tunneb seda lugedes midagi endaga seonduvat.

    Sellele võiks järje teha. Nt Meestest vol 2, kus igaüks, kes tahaks, võiks kirjutada omi lugusid.Sama ausalt ja nimetult nagu oli praegu loetav.10. detsember 2007, 12:24
  • lugesin kirjutas:
    Väga kaasahaaravad. Midasgi tabamatult nukrat ja ilusat. Võibolla on see mu oma nostalgia lõppenud suhete ja (üli)kooliaegsete seikluste pärast...08. november 2007, 02:30
  • Eva-Liisa kirjutas:
    Ma pole raamatut veel lõpuni lugenud, kuid juba tean ja arvan, et kõik need lood on sellised, mis võivad igaühega juhtuda. Nii päris, nii reaalsed on need. Ja küllap on igas loos natuken midagi tuttavat.03. november 2007, 20:15
  • Nele kirjutas:
    kõigepealt sattusin neid lugusid lugema järjejutuna ajakirjast.see pani tõsiselt enda elu ja suhete üle juurdlema. töökaaslased olid sügavalt veendunud ,et lood reaalsed ja päriselust ja et kuidas võib selline naine üldse toimetada eestimaalt :)
    endale otsisin raamatut nädalaid, ei olnud minu poes seda.
    nüüd igatahes on see mul öökapil, loen juurdlen ja mõtlen, mida oma eluga peale hakata...26. oktoober 2007, 09:42
  • paneb mõtlema kirjutas:
    ..omaenda olnud suhete üle. Kui palju võimalusi on ikkagi valesti minemiseks ja kas See Õige saab tõesti tulla ainult unenäos? 05. oktoober 2007, 11:54
  • - kirjutas:
    Seep, seep.22. september 2007, 16:03
  • Heler kirjutas:
    Ramaatut pole veel näinud, aga osa jutte on juba ajakirjades olnud, kindlasti ostan ka raamatu. Mõnusalt lihtsasti loetavad, aga ei hakka piinlik neid lugedes. On suudetud balanseerida, miski seal sees teeb sellest ikkagi kirjanduse. Kuigi muidugi jääb alati see hõrk küsimus: kui palju siit on dokumentaalne ja kui palju fiction?22. september 2007, 10:20
Kirjutan kommentaari:

  • Tärniga märgistatud väljade täitmine on kohustuslik

Katkendeid raamatust

DANIEL. Üks nihu läinud öö

Järsku tuli mul kange pissihäda.

Ma arvan, et sel hetkel läkski kõik nihu. Oleks ma Dannu üles ajanud, oleks ma välja mõelnud, kuidas see Supilinna sada aastat vana riiv töötab, et toast välja koridori kemmergusse saada…

Võib-olla oleksin ma praegu Dannuga õnnelikus abielus, ah?

Aga mul ei õnnestunud teda üles ajada, ta vaid norskas mu katsete peale ja virutas läbi une käega. Ilmselgelt oli meie Dannu üks neid tegelasi, keda ei saa sügavast unest äratada…

(jätkub raamatus)

FRED. Kaotsi läinud unistus

„Mul oli pruut,” rääkis ta pärast seda, kui me esimest korda olime suudelnud. „Ma pole teda küll kolm kuud näinud, aga enne seda rändasime seljakottidega kahekesti. Ta on rikas juudi tüdruk Londonist ja ta jättis mu maha. Ja nüüd ta just kirjutas mulle, et ta tahab mind tagasi.”

Ma ei viitsinud ta juttu kuulata. Veel ei kujutanud ma ette, millist rolli minu elu ühe kõige sügavama haava löömises hakkab mängima Miriam.

Siis ei kujutanud ma veel ette, et Fredi sees on kõik see, mida ma ühelt mehelt tahta võiksin. Aga peale selle on seal ka üks teine mees – see, keda mina veel ei tunne. Meremees.

Ma ei teadnud veel, et meremees reedab kõik, kui talle lubatakse „Mu isa ostab sulle jahtlaeva!”

(jätkub raamatus)

HANNES. Olles „teine naine”

„Ma andsin sellele tüdrukule oma kiivri ja üritasin teha kõik, et me sellest koopast lõpuks eluga välja tuleksime. Ja siis käis järsku nii tugev plahvatus, et seda ei saa isegi kirjeldada. See oli nagu… Ma ei tea. Ma kaitsesin teda oma kehaga. Kui tolm hajus, nägin ma, et ta ei hinga enam. Šrapnellikild oli täpselt kiivri ääre vahelt tal oimukohta tunginud. Ta suri seal, minu kaisus…”

Me olime pikka aega vait. Ta vaatas mind, mina vaatasin teda. Pikalt ja pilku pööramata.

Midagi öelda oleks olnud kohatu.

See oli vist esimene kord, kui ma mõtlesin, et ma tahan Hannest endale. Päriseks.

(jätkub raamatus)

JOHAN. Otsisin tööd, aga leidsin…

„Vasta ausalt,” lõhkus Johan pikale veninud pausi.

„Ausalt? Noh, ma tunnen, et olen praegu selles punktis, et teha oma elus muudatusi. Mind ei hoia miski kinni, kool on lõpuks läbi ja pealegi – minu erialaga inimene sobib just Tallinnasse kõige paremini, kas sa ei arva?” Naeratasin jälle ja – noomisin ennast jälle. Mis mul viga oli? Miks ma selle mänguga kaasa läksin? Miks ma flirtival toonil rääkisin? Ja oh issand, mis kahemõttelisi liigutusi ma vahepeal oma kätega tegema olin hakanud? Mul oli raskusi jutu sisu jälgimisega ja tundsin, et punastan jälle.

„Jah, ma arvan sama,” vastas Johan.

„Eks ta ole,” naeratasin, võimalikult neutraalselt, üritades meelde tuletada, mille kohta mehe vastus käinud oligi. See hea viski oli kindlasti pähe hakanud.

(jätkub raamatus)