Nirti Ja anna meile andeks meie võlad

Koduvägivald, alkohoolikust isa, allaheitlik ema, koledad pruunid onud köögilaua taga ja väike tüdruk oma pisut suurema õega sellesama laua all – selline on lapsepõlvepildike peategelase Liliti tavalisest õhtupoolikust.

Suureks saades rebib Lilit end küll lahti maakolka masendavast argipäevast, ent taustsüsteemina jääb see teda saatma ka pealtnäha tõusujoones kulgevas täiskasvanueas – segased suhtevõrgustikud ja eneseotsingutel ämbrisse astumine jätkuvad ka suurlinna tulede valguses.

Noore autori esikromaan „Ja anna meile andeks meie võlad…“ jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime.

Soovitus

Nirti kirjutab nii hästi, et tema sõnad jäävad mu ajusagarate vahele kinni ja tulevad meelde kummalistel aegadel. Näiteks taban end mõttes tema raamatut tsiteerimas, kui kõnnin pimedas maantee ääres. Teinekord leian end raamatust loetud kohti analüüsimas, nii- ja naapidi keerutamas, uusi ja üllatavaid tähendusi otsimas.

Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad..." ei jäta kindlasti kedagi külmaks. See ei ole lihtne tekst. See on tekst, mis puudutab hingekeeli. See on kummituslik tekst, mis kisub üles tundeid ja mälestusi neis, kes koduvägivallaga kokku puutunud. Aga omal natuke äraspidisel moel annab romaan ka lootust: et sandistatud inimesed võivad saada terve(ma)ks; et vägivald ei ole nõiaring või aina korduv tsükkel.


Dagmar Lamp,

toimetaja


Nirti (sündinud 1988) on uus, noor ja vihane autor. "Ja anna meile andeks meie võlad..." esimene osa on otsekui 21. sajandi "Kadri. Kasuema", mis räägib lapsepõlvest maal - vaesuses ja alkohoolikust isa võimu all, väga häguse lootusega paremale elule. Siis põgeneb tüdruk linna, kus ootab küll igatsetud iseseisvus, aga küüniliste inimsuhetega eluvõitlus jätkub.
Nirti on väga hästi kirja pannud sissevaate Eesti tabuteemadesse, karmi tegelikkusse, kus lootus lunastusele siiski piilub nurga tagant.
Mele Pesti,
kultuuriuurija

()

Ilmumisandmed

  • Autoriõigus: Nirti ja OÜ Petrone Print
  • Toimetaja: Dagmar Lamp
  • Keel ja korrektuur: Kadri Pettai
  • Kujundaja: Silver Sikk
  • Trükk: OÜ Greif
  • Lehekülgi: 252
  • Mõõtmed: 145x215 mm
  • ISBN 978-9949-9015-6-2

Meediakajastus

Kommentaarid lugejatelt

  • Lugeja kirjutas:
    See oli väga huvitav ma ütleks.Nimelt nüüd kui olen raamatu läbi lugenud ja hakkaksin uuesti seda algusest lugema ,oleks see isegi pisutki selgem,kuna raamat algab keskelt,mitte algusest.Kummaline oli aga see et raamatu alguses paistis kirjanik olema väga õrn ja pehme,ning oli väga kahju mitmeid kohti lugedes,kuid mida edasi seda mitte tugevamaks,vaid vihasemaks see läks,kuid see tegi asja huvitavaks.29. mai 2010, 15:32
  • daki kirjutas:
    Toimetajapoolne vastus lugejale: autor käänas mitmust õigesti, see on tema stiil kasutada pikka mitmust, mitte lühikest i-mitmust. Pikk mitmus on lubatud, kuigi võib tunduda harjumatu, milles vist asi praegu ongi: lugejale tundus lihtsalt harjumatu ja arvas millegipärast, et tegu on valesti kirjutamisega.03. mai 2010, 14:14
  • lugeja kirjutas:
    autor võiks ära õppida mitmuse käänamise03. mai 2010, 14:13
  • Helen kirjutas:
    Polnud halb ja polnud ka suurepärane. Palju klišeesid, samas südamlik. Autor on alles noor ja seetõttu on paremad teosed kindlasti alles tulemas. 03. veebruar 2010, 16:31
Kirjutan kommentaari:

Katkendeid raamatust

„Laula!” käskis isa oma madala, kareda häälega. Jõllitasin enda ette maha, hirm halvamas kõiki mu liikmeid. „Laula, tüdruk! Sa laulad ilusasti,” nõudis ta uuesti ja vahtis mind kilavate silmadega. Laua taga istusid koledad pruunid mehed, haisvad mehed, viinahimulised värdjad. „Kusipüksid,” ütles Liisbet nende kohta alati, silmades välkumas viha ja põlgus.

Ma teadsin nende nimesid ja nägusid väga hästi, ma teadsin neist tegelikult väga palju muudki, sest mõnikord nad rääkisid üksteisele oma kurbi elulugusid, keegi aga ei pööranud tähelepanu väikesele tüdrukutirtsule laua all, kes pudelikorkidega mängis ja hiirvaikselt istus. Mõnikord jäi ta nendele meestele jalgu, kuid enamasti oli see tüdruk väga tähelepandamatu ja kuulas, kuulas, kuulas.

(jätkub raamatus)

„Ülo, palun…” kõlas üle vaikse toa veidi värisev ja kähe hääl, ema hääl. „Mitte laste ees…” Hoolimatu rusika hoobist nõksatas ta pea tahapoole ja keha langes vastu lauda, mille all me istusime. Liisu tõmbas mu kättpidi laua alt välja ja me tormasime elutoast välja, köögiukse kaudu jooksime kasimata koridori, sealt aeda ja kartulivagusid mööda metsa kaitsva varju poole.

(jätkub raamatus)

Ma silmitsesin hüpnotiseeritult pikki ja erepunaseid küüsi, mis mu ees vastu lauda trummeldasid. Need olid kergelt kõverad, kandilised. Leekivpunane värv lõikus sügavale võrkkesta sisse ja tegi peaaegu haiget. Kujutlesin, mismoodi selliste küüntega annaks maad kaevata või puid raiuda või vajadusel rajalt maha võtta metskitse või mõne väiksema põdra. Küüned kaela, sügavale nahka ja lihasse, las soojal verel pursata ahnelt paokil suhu.

(jätkub raamatus)

„Kahekorruselised puumajad põlesid ümberringi, põlevad tukid lendasid vihinal üle pea. Ikka vuhh! ja vuhh! ja… Põlemisel tekkis üpris tugev mühin ja isegi kuumus oli tunda… Seda isegi siis, kui põlevatest majadest juba kaugel eemal olla.” 


Alide jutustab pehme maheda häälega ja ma kuulan, nii erinev ja üllas tundub see maailm olevat sellest, mida mina kohanud olen. Ta maailm on küll tuttav, olen selle kohta lugenud lõputult raamatuid ja vaadanud filme, kuid on hoopis teine tunne istuda ja kuulata elusaid mälestusi.

(jätkub raamatus)

„Nad kõik vahivad mind!” sosistas ta mulle, kui ta aknast välja piilus ja tänaval liiklevaid inimesi seiras.

„Kes vahivad?”

„Inimesed tänaval! Nad kõik vaatavad mind ja saavad aru, et ma olen rämps!”

„Sa ei ole rämps!” hüüdsin talle tuliselt.

„Nad ju vahivad mind!”

„Nad vahivad, sest sa oled ilus tüdruk.”

(jätkub raamatus)