Petrone Print

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.

Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred - eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

(Loe rohkem...)

See on pisike, rahakoti vahele mahtuv voldik, mida saab poes ja apteegis kaasas kanda. Siin on välja toodud kõige ohtlikumad lisaained, mida leiab toidust ja ravimitest: välja on toodud nii nende ainete lühike kui ka pikk nimetus.

Voldiku trükki on toetanud Keskkonna Investeeringute Keskus.

Voldiku põhiautor on Angelika Erin, kellelt hiljuti ilmus samal teemal ka pikem käsitlus: raamat „Saladuslikud E-ained meie igapäevatoidus”.

Meie E-ainete voldikut saab tasuta kõigist Apollo ja Rahva Raamatu poodidest, samuti kõigist Selveri poodidest ning Tallinna ja Tartu Kaubamajade toiduosakondadest.

Väljatrükkimiseks saab voldiku alla laadida siit.

Lisaks voldikule soovitame teadlikul tarbijal rahakoti vahel kanda ka õhukest luupi, millega saab uurida pisikeses kirjas tootepakenditele kirjutatud koostisosi.

(Loe rohkem...)

„Appikene! Ära seda nüüd küll tee!!! Jumala eest! Ta peksab su läbi, hoiab sind päevad otsa köögis kinni ja võtab lahutusel lapsed käest!”

Uskuge või mitte, aga pidin seda enne abiellumist rohkem kui ühe heatahtliku inimese suust kuulma. Lõpuks ei osanud ma enam muud moodi reageerida kui vaid malbe naeratusega.

Sisemuses aga kriipis mõte – mis õigusega te minu abielu lahutate, enne kui see pole veel alanudki?

 Olen eestlane, aga moslem. Või kas peangi siia „aga” vahele panema? Olen moslem juba üheksandat aastat, abielus viiendat. Pean seda täpsustama, sest enamasti arvatakse, et olen moslem oma marokolasest mehe pärast.

Inimese identiteeti vormivad ühtviisi nii ta millegi kõrgema poole püüdlev hing kui ka maine kogemus. Minu kogemus, mida tahaksin teiega jagada, on mind viinud läbi lapsepõlve eneseotsingu Nõukogude Eestis, araabia keele ja islamoloogia õpingute Pariisis, abiellumise Kuveidis, otse sooja Maroko südamesse. See kõik on osa minust: olen eestlane ja moslem. (Kätlin Hommik-Mrabte)

(Loe rohkem...)

“Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad, rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga  alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed.”

Rändaja Roy kuulub tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäävad ka kättesaamatuks: võib-olla on aeg olnud selleks vale, võib-olla ei ole seda soosinud muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb.

Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, minevik saab su alati kätte.

(Loe rohkem...)

Kui Hannes mulle käsikirja lugeda andis, olin ma esiotsa ehmatanud. Ta oli sinna kirjutanud mõnest minuga aset leidunud sündmusest nii detailselt, et seda lugedes lausa hämmeldusin. Mulle meeldivad tõestisündinud lood, milles tegelaste nimed on muudetud, aga Hannes leidis, et tahab kirjutada lugusid, mille tegelased on minuga lähemalt või kaugemalt mu lapsepõlve jooksul kokku puutunud. Ühte julgen ma kindlasti öelda: olgu lood siin raamatus tõestisündinud või fantaasiaga rikastatud, igal juhul on need lood minust. Poisist, kelle teadliku lapsepõlve jooksul aset leidnud pildikesi siia kaante vahele kokku on pandud. Ma ei saa Hannesele öelda, et jää parem oma liistude juurde, sest mul pole mingit kahtlust, et ta ei tea isegi täpselt, mida ta veel ette võib võtta. Jõudu, Hannes! Soovib: Poiss.

(Loe rohkem...)

See on raamat, mis ilmus esimest korda ainueksemplarina ja fotodega illustreeritult minu tütre Marta kolmandaks sünnipäevaks, kingitusena talle.  Kõik need lood on meie Martaga päriselt juhtunud, isegi rääkiv putukas ja sosistav vannivaht. Suur aitäh Piia Maistele, kes nüüd, kolm aastat hiljem, on teinud minu lugude juurde niisugused pildid, millest mõnda ma kuidagi ilma naermata vaadata ei saa! (Epp Petrone)

(Loe rohkem...)

Ma ei tahtnud elada elu, mis on ette kirjutatud: käia koolis, saada haridus, minna tööle, abielluda, osta maja, saada lapsed, võtta koduloom, puhata mõnes kuurortis, külastada vahel harva sõpru,  käia tööl… ja õhtuti, väsinuna päevategemistest mõtelda, kas see oligi nüüd  see elu, mida tahtsin. Otsustasin, et loon endale elu, kuhu ei kuulu kunagi sõnad „sooviksin, et ma oleksin ka teinud…“ 
Ma teadsin, et kusagil meie sees on paik, kus suur igavesti püsiv rahu ja õnnetunne ei sõltu mitte millestki peale meie endi poolt loodu. Mina leidsin selle Nepaalis elades, kohtudes oluliste inimeste ja õpetajatega, nautides igal hommikul müstiliselt ilusat Himaalaja mäefronti ning töötades vabatahtlikuna kohalikus lastekodus. Avastasin jooga, ajurveda, tiibeti meditsiini ja põneva ringide teooria.
Ja kui keegi küsib minult, et mida sa teeksid teisiti, kui sul oleks elada üksainus aasta, siis ma ei muudaks midagi ega hakkaks kuidagi teistmoodi elama.

Kaia-Kaire Hunt

(Loe rohkem...)

Bestseller „Minu Eesti” on nüüd saadaval ka originaalis ehk inglise keeles.

Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus…

Kui tahad lugeda inglisekeelset tutvustust, siis kliki linki ‘in English’ lehekülje paremas nurgas.

(Loe rohkem...)

Koduvägivald, alkohoolikust isa, allaheitlik ema, koledad pruunid onud köögilaua taga ja väike tüdruk oma pisut suurema õega sellesama laua all – selline on lapsepõlvepildike peategelase Liliti tavalisest õhtupoolikust.

Suureks saades rebib Lilit end küll lahti maakolka masendavast argipäevast, ent taustsüsteemina jääb see teda saatma ka pealtnäha tõusujoones kulgevas täiskasvanueas – segased suhtevõrgustikud ja eneseotsingutel ämbrisse astumine jätkuvad ka suurlinna tulede valguses.

Noore autori esikromaan „Ja anna meile andeks meie võlad…“ jutustab peategelase Liliti silmade läbi nendest Eesti igapäevaelu tahkudest, mille ees me parema meelega silmad kinni pigistaksime.

(Loe rohkem...)

Autorid Berit Renser ja Terje Toomistu on seigelnud koos neljas maailmajaos, nende blogi avantyristid.blogspot.com on võitnud korduvalt Eesti aasta parima reisiblogi auhinna. Beriti ja Terje debüütromaan on inspireeritud rännakust Lõuna-Ameerikas. Paljaks röövitud tegelased on sunnitud leidma lahenduse reisi jätkamiseks. Sellele järgnev lubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, maise ja astraalse piire kompav rännak ei vii ainult kõrbetühjusesse, džunglisügavustesse ja pöörasele paaditripile mööda Amazonast. Peruu kolme maagilise-psühhedeelilise taime vägi ja šamaanilaul lennutavad tulise jutiga ka sisekosmose kirkamatesse soppidesse, kust igaüks leiab oma maailma.

Selle raamatuga avab Petrone Print uue, reisiromaanide sarja, kus segamini on rännukogemused ja fantaasia.

(Loe rohkem...)

Tartu on väike puust linn. Tartu ei ole väike puust linn. Kas Tartu on üldse üks linn? Kas need, kes siin on, elavad siis ühes ja samas linnas? Kas tudeng ja prükkar elavad ühises Tartus? Kas need, kes Tartusse satuvad, on siis selles linnas, milles tartlased elavad – või millises neist?

Kas linna piiresse jõudnu ikka üldse jõuabki Tartusse või peab ta tõttama ühekorraga kõigile tänavatele, et Tartusse jõuda? Peab ta hakkama rottmehi ja deemoneid nägema, et Tartusse jõuda? Või piisab siin lapse saamisest?

Ehk muutubki Tartu tegelikkuseks vaid siis, kui sellesse saabutakse või sellest lahkutakse? Aga ikkagi – kas pabinas abiturient jõuab sellessesamasse Tartusse, millesse pageb redutama pronksiöö noakangelane? Kas Tartu sünnib musta lennukiga lahkumisest või Tartu surma eest põgenemisest? Nendes, kes taipavad, et ei saagi lahkuda ega põgeneda?

Kas Michael Jacksonil ja Marju Lauristinil on/oli seesama Tartu? Sest miks ei võinuks ka Michael Jacksonil oma Tartu olla. Sellest raamatust selgub, et oligi. See on üks väheseid asju, mis sellest raamatust selgub. Kõik muu läheb üha segasemaks. Tartu tekitab rahutust. Ja rahutusi.

Tartut ja iseennast otsivad raamatus: Mehis Heinsaar, Sven Vabar, Kärt Hellerma, Piret Bristol, Maimu Berg, Vahur Afanasjev, Berk Vaher, Meelis Friedenthal, Dagmar Lamp, Marta Karu, Põim Kama, Ervin Õunapuu, Jaan Kaplinski, Urmas Tilga, Leelo Tungal, Anna-Maria Penu, Epp Petrone, Kristjan Sander, Katrin Ruus, Urmas Vadi, Tiit Aleksejev.

(Loe rohkem...)

„Iga naine, kes rasedaks jääb, toob uude kogemusse oma isiksuse eri tahud. Mina olen ökoloog, mis tähendab, et ma mõtlen tihti elusolendite ja neid ümbritseva keskkonna suhete üle. Kui ma kolmekümne kaheksa aastaselt rasedaks jäin, mõistsin hämmeldunult, et mina ise olin elupaigaks muutunud. Minu üsas oli ühe elanikuga ookean.

Nii ma siis pöörasin oma teadlasepilgu sissepoole ja hakkasin tõsiselt uurima elu sünni bioloogilist draamat - seda, kuidas väliskeskkonnast naise kehasse voogavatest õhu, toidu ja vee molekulidest hakkab põimuma uus elu. Ma uurisin ka keskkonnast tulenevaid ohtusid rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele. Kuidas läbivad mürgised ained vintske käsna moodi platsenta? Kuidas leiavad tee lootevette? Kuidas sisenevad rinna tagaosas asuvatesse piima tootvatesse mügarikesse? Kuidas mõjuvad arengu algusjärgus olevale lapsele kokkupuuted sünteetiliste kemikaalidega? Vastused neile küsimustele tundusid minu kui tulevase ema uue vastutuse mõttes kõige tähtsamad. Ja nad kõik osutasid ühele lihtsale tõele: keha sees oleva ökosüsteemi kaitsmine nõuab kaitset keha ümbritsevale ökosüsteemile.”

Sandra Steingraber

(Loe rohkem...)

„See on nii romantiline!” Mitu inimest on mu käsikirja kohta kasutanud just seda fraasi ja neil on õigus: noor kriisis ameeriklane armub põnevasse eestlannast ajakirjanikku ning alustab teekonda, mis taastab noormehe usu endasse ja maailma. Nõus. See on romantiline.

Aga see teekond ei olnud lihtne. Välismaalane saabub keset kõige pimedamat talve ja peab jääma ellu sel kõige õnnetuma saatusega Skandinaaviamaal, kus iga perekonda kummitavad minevikuõudused, kus inimesed söövad verest tehtud vorste ja tarretiseks keedetud lihatükke, joovad sooja leivajooki, ning hilinemise eest võib neid tabada surmanuhtlus.

Ma hakkasin seda maad armastama tema ilus ja inetuses, ja armastasin edasi ka neil hetkedel, kui mind maale tagasi lasta ei tahetud.

Justin Petrone

(Loe rohkem...)

„Minu”-sarja avaraamatu kolmas, täiendatud trükk!

Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.

(Loe rohkem...)

Kaja, kes oskas kaks sõna soome keelt (terve ja guudbai), sattus Professori kutsel üheks semestriks Jyväskylä Ülikooli külalisõppejõuks. Lumepall aga oli veerema lükatud, tuhande järve maa oli Kaja enda kütkesse haaranud ning poolest aastast on saanud palju aastaid.

„Oleme oma pähe kinnistanud hulga stereotüüpe naabermaast, kuid kui palju me tegelikult teame, missugune Soome ja seal elav soomlane on?” küsib Kaja nüüd ja jagab oma kogemusi põhjanaabritest: nende temperamentsest loomusest, äraspidisest huumorist, kokkuhoidlikust meelelaadist ja suurest südamest.

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Ivan ja Vanja on kodust jalga lasknud. Nad kõnnivad mööda teed ja näevad karjamaal Hullu Lehma, kellel on külje peal luuk. Luuk ei ole mõni tavaline luuk, vaid Hull Uks, mille taga on nii palju veidrusi, et mine või hulluks. Näiteks norskav meierei tsisternauto ja hapu näoga Hapuksläinud Piim. Ja see ei ole veel kõik: lehmad, kelle küljes on luuk, oskavad ka lennata… Nii lendavad Ivan ja Vanja lehma kõhus Soomest Eestisse.

(Loe rohkem...)

Teksti autor Epp Petrone: „Minu ema õpetas mulle, kuidas avada oma süda nii, et mõista seente, puude, sääskede ja koerte juttu. Mis juhtus siis, kui me kord seenel käies metsas ära eksisime ja päike ära kadus? Ka siis ei jäänud üle muud, kui kuulata oma südant ja koduaia õunapuu kutset.”

Raamatu illustreeris Kamille Saabre.

Seda raamatut ostes annetad 10 krooni, mis läheb hästi õppivate lastekodulaste stipendiumiks. Täpsemalt saab sellest heategevusprojektist lugeda www.dharma.ee.

(Loe rohkem...)

Pime possumionu kolistab elektritraate pidi kui kass, mängukaru moodi koaalad nosivad puu otsas eukalüptilehti ja väledad pisikesed gekod vilistavad elutoa seintel laulda. Tänavapilt näeb välja kui üks jumalavallatu multikultuuri supp ja inglise keelt kogeb uskumatu aktsendiga variatsioonides.

Austraalia, unistustemaa.

Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima. Jutustasin punase kahemeetrise kängurusõbraga Austraalia unenägude aegadest ja kihutasin hiigelrekkadel läbi tuhandeid kilomeetreid kõrbeavarusi. Tassisin farmis ananasse ja arbuuse, müütasin linnatänavail loteriipileteid ning teenisin ettekandjana nagu sajad teisedki noored eestlastest ilmarändurid. Seikluste keskel leidsin ootamatult selle, mida enesele teadmata otsinud olin.

Airi Ilisson-Cruz

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Olen kindel, et Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall, mood või toit –, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi. Selle raamatu kaante vahel on peidus minu Itaalia. Minu üleelamised immigratsiooniametis, armumine pestosse ja limoncellosse, suhted akadeemilises maailmas, valusad õppetunnid õhtusöögietiketi alal… Minu Itaalia algab tegelikult Soomest, kulgeb läbi hallikates toonides ühiselamutoa salapärasesse ja kirevasse Genova vanalinna, seejärel põikab Põhja-Itaalia kaljudele ja kaluriküladesse, oliivisaludesse ja piiniametsadesse.

Ma ei tea veel, kus ja millega minu Itaalia lõpeb.

Kristiina Praakli, autor

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Island. See peaaegu inimtühi saar kaugel keset Atlandi ookeani on ilmselt Euroopa kõige eksootilisem kant. Keeleliselt on Island otsekui külmkapp, kus on aastatuhandeid alal hoitud Põhjala keelt kõige ürgsemal kujul. Ürgne on ka loodus, mille pärast turistid Islandile enamasti lähevad, otsima kirkaid mägijärvi, põlvekõrgusi kasemetsi, vulkaanilise muda vikerkaarevärve. Vahel on see loodus ääretult võimas – maavärinate, vulkaanipursete või tapvate lumetormide ajal.

Siin raamatus on Islandil elava muusiku kogemused: seiklused laviinide ja lambaaedadega, maa-alustes jõgedes ujumine, kuuma mäe aurudes saunatamine, tulises maapinnas leibade küpsetamine, mädamunade söömine ja muud lood. Autor kuulub nn „Eesti maffiasse”, kes on Islandi muusikakoolide juhtimise sisuliselt enda kätesse võtnud.

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Kuhu kadusid Chaneli parukad? Miks tahab Pariisi korteriomanik näha üürniku tuludeklaratsiooni? Milline oli mu kapisuurune katusekorter? Kus on Pariisis prestiižne elada? Kuidas moeshow’le modelle valitakse? Milline on tõeline pariisitar? Millised on Pariisi huvitavamad restoranid? Kui palju prantslane puhkab?…

Selles raamatus leiate vastused nii neile kui paljudele teistele küsimustele. See on lõbus antropoloogiline vaatlus, kus absurdsed situatsioonid vahelduvad konkreetsete ellujäämisnäpunäidetega ning kus ma jutustan oma tähelepanekustest Prantsusmaa ja prantslaste ning Pariisi ja pariislaste kohta. Teie ees on väike sissevaade prantslaste igapäevaellu, nende veidrustesse, kommetesse ja harjumustesse. Kuid see on ka minu lugu – sellest, kuidas uude keskkonda sattusin ja kuidas siin kohaneda tuli.

Urmas Väljaots

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Siia kogumikku on koondatud 19 autori novellid. Kõigi autoreid ühendab vanus, õigemini noorus, enamik neist on sündinud 1980ndatel, aga esindatud on ka 1991. ja 1979. sünniaastad.

Koostaja ja üks autoreist Dagmar Lamp ütleb: „See raamat on meie põlvkonna nägu. Meie, noored, kelle jaoks terve maailm on valla. Me ei mäleta suurt midagi võitlusest vaba Eesti nimel, meie jaoks jäävad aina kaugemaks ja võõramaks mälestused Balti ketist või tankidest tänavatel. Meil ei ole olnud Oma Suurt Sõda – ja see ongi meie taak. Me otsime ja otsime, vahepeal leides, vahepeal jälle kaotades.”

Toimetaja Berk Vaher lisab: „Siin kogus on kõrvuti 1990ndate lõpu laines alustanud Wimberg, Vahur Afanasjev ja Martin Oja ning praeguse kümnendi keskpaiku sündinud ajakirjas Värske Rõhk avaldatud Eia Uus, Jim Ashilevi ja Edvin Aedma. Nagunii on siin neidki, kes debüteerivad nii varakult, et osalevad noorautorite kogumikes ka kümne aasta pärast. Ärgem kõnelegem „sellest, kuidas eesti noored kirjanikud praegu kirjutavad” – stilistiliselt on siin tekste seinast seina, kaprealismist küberpungini. On muinasjutte ja on m-jutte. Ning see, et paljud neist eripalgelistest tekstidest – kui mitte kõik – kätkevad endas kommunikatsiooniprobleeme, teise leidmist-kaotamist eneses ning enese leidmist-kaotamist teises, viitab ju mitte ainult kogu kirjanduse, vaid kogu inimeksistentsi pärisosale.”

(Loe rohkem...)

Mai Loog kolis Taisse 11 aastat tagasi. Internetis kohatud inglasest kallimaga otsustasid nad naeratava lõunamaa kasuks. Nüüd on Mai taas vallaline, kuid elab ja töötab siiani Bangkokis. Troopilise Tai erootilis-eksootiline õhkkond on avanud temas küljed, mida nii mõnedki Eesti lapsepõlvesõbrannad alguses veidraks pidasid. Miks teeb Mai muusikavideosid, kus oma jutustatud loo juurde tantsib ringi kalli pitspesu väel või sädelevates bikiinides? Kuidas sobivad Mai jänkukõrvad kokku doktorikraadi ning Tai poliitilise situatsiooni analüüsimisega Eesti meedias? „Ma olen kaasaegne naine, ma olen seks-subjekt, ja ma naudin seda,” ütleb Mai ning selgitab oma raamatus seda lähemalt.

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Ma õppisin seal, teravatipuliste mägede vahel, et minu rahutu hing ei ole tingimata halb asi. Ma kohtasin inimesi, kes avasid mulle oma südamed, õppisin töötama sadade kelgukoertega, nägin mägesid, mis sundisid oma majesteetliku iluga hinge kinni pidama, ning eelkõige toimus muutus minu enese sees: ma õppisin iseennast usaldama.

Maria Kupinskaja, autor

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Ma ei tea, kuidas on võimalik elada pikemalt ühel maal, võtmata hinge, mis seal toimub. Varem või hiljem saab see maa ikkagi ka sinu kodumaaks. Sa hakkad muretsema, kuidas tavalised inimesed piskuga toime tulevad, mis hariduse saavad lapsed koolis, kus pensioniealine õpetaja teenib kopikaid, ja kas noored tüdrukud, kes unistavad rikkast lääne boyfriendist, langevad inimkaupleja küüsi või ei.

Ma leidsin Moldovast äärmiselt armsaid, kalleid ja tasaseid inimesi ning vahel vaenulikku kurja süsteemi. Moldovasse ongi raske kohe paugupealt armuda – nõukogude aeg on siia maha laotanud ükskõiksust ja ebaviisakust, seal pole ka hingematvaid mägesid ega ilusat merd.

Aga see maa on siiski väärt, et teda sõbralikult patsutada ja öelda: Aeg on ärgata!

Marje Aksli, autor

NB! Raamat on koos fotolisaga!

(Loe rohkem...)

Sõbrannasuhted on traditsiooniliselt perioodilised. Naised saabuvad rütmiliselt üksteise ellu üha uutele ringidele. Järgmisel tasandil. Poolelt silbilt mõistes.

Meestega on lugu magedam. Mõni neist, kes meile lasteaiast või koolist ekslikult komplekti pakiti, võib kogu elu ära rikkuda. Nüüd, 20 aastat hiljem on see paradoks selgeks saanud. Nagu seegi, et ka omale kaasaks saamata Elu Armastus ja Minu Tõeline Mees võib varjutada lihtsalt ja lühidalt öeldes terve elu.

Kätte saamata mehest jääb obsessioon, mis ei lase õnnelik olla. Seda kirjeldab seesinane raamat taas ja veel. Eelmine köide jutustas, et Helena jäi kogu saasta ja pettumuste otsas ikkagi päikesetüdrukuks, Egle jõi end surnuks ning Reti töötas end pärast boheemlikke pahelaineid ühe sellise kontserni võtme-mooriks, mis määrab kogu Eestimaa elu. Praegu Su ees olev köide, mis jutustab Ämblikust ja Vabast enne ja nüüd, julgustab kõiki inetuid naisi – teie saate veel eriti kauniteks tegijateks, kui… Paha saab patu palga ja meie kõigiga võivad juhtuda kõige võimatumad prohmakad ja läbi inetu ilusaks puhkemised.

Poolvillane Malle õilmitseb aga nende õuduseks, kes jälestavad õnnelikke lõppe. Ühesõnaga, siin need sõbrannad Sul nüüd rütmiliselt Su ellu naastes jälle on. Mõistad neid ilmselt poolelt silbilt – ja oled nendega taaskohtumisest masendatud ja rõõmus, üllatunud ja rikastatud. Mina küll olen.

Kati Murutar, autor

(Loe rohkem...)

Endine majandusajakirjanik jättis oma mugava elu Eestis ja kolis tööle Buenos Airese vaestelinnaosasse. Raamat räägib, mismoodi ta seal päevakeskuses prussakatega võitles ja siis hoopis ülemuseks sai, mismoodi ta käis tutvumas vaalade ja pingviinidega, mismoodi ta ei suutnud prügikastiinimesega intervjuud teha, kuidas rullusid suhtemustrid vabatahtlike hulgas ja „Kakluskubiks” nimetatud ühiskorteris. Aga mis üllatas teda 14 kuud hiljem tagasi Eestisse tulles?

(Loe rohkem...)

See on raamat lastele ja lapsemeelsetele.

Teksti autor Epp Petrone: „See lugu juhtus minuga, kui olin kuueaastane ja maal vanaema-vanaisa juures. Oli mu viimane suvi enne kooliminekut, kui ühel päeval nägin pärnapuu lähistel seda, kuidas ime sündis.”

Raamatu illustreeris Kamille Saabre.

Seda raamatut ostes annetad 10 krooni, mis läheb hästi õppivate lastekodulaste stipendiumiks. Täpsemalt saab sellest heategevusprojektist lugeda www.dharma.ee.

(Loe rohkem...)

„Naisena sündinud” sai omal ajal oma seksikate stseenide pärast uskumatult menukaks – ja arvustajatelt palju peksa. Kuigi see erinevate noorte naiste portreede seeria jutustas sellest, mida riigipöördelised ajad kõige õrnemas eas inimestega teevad, seda nagu õieti ei märgatudki. Tookord, 20 aastat tagasi, otsiti prototüüpe: kes need ikka täpselt on, kellest raamat räägib?

Igal tegelasel on mitu prototüüpi. Ning jabura prototüübiotsingu asemel on hoopis mõistlikum küsida, mis on neist mitmetest protodest miksitud noortest neidudest tänaseks saanud.

Üks hea kolleeg loetles „Naisena sündinud” lõpule viimise ideest kuuldes, et keegi neist võiks olla lahutatud ja alimentide kättesaamisega hädas, keegi välismaale abiellunud ja naasnud, keegi tippu tõusnud ja inimesena üksildaseks jäänud, keegi surnud… Aga muide, täpselt nii ongi. Inimene ei saa leidlikum olla kui Looja ise.

Kati Murutar, autor

(Loe rohkem...)

Minugagi juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega’s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama. Anna-Maria Penu

(Loe rohkem...)

Mahukas raamat võtab kokku erinevad keskkonnateemad. Siin on Rohelise Värava võrgulehe kirjutatud kolumneid, katkendeid internetipäevikust, lühiintervjuusid Eesti ekspertidega, kokkuvõtteid ingliskeelsetest ökoteemalistest bestselleritest. Ühte on koondatud üldine ja konkreetne, kaugem ja lähedasem info. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Lisaks rohelistele elunippidele leiab siit rohelist eneseanalüüsi: on keskkonnasäästlikkus uus religioon? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?

(Loe rohkem...)

„Jäälõhkuja” ilmus mustvalgena esimest korda 1986. aastal kirjastuses Valgus. Raamatu esimesse poolde kogunesid pisipalad, teine pool viis lugeja reisima.

Uus „Jäälõhkuja” on kunagise täiendatud ja lühendatud väljaanne. Täiendatud värvipiltide ja varem ilmunust väljajäänud looga lindude sügisest rändamisest. Ära jätsime seevastu kõik reisikirjad, sest nõukogude ajal nähtud maailm ei kõla täna kokku ajatute pildikestega koduloodusest.

Neis lugudes ei ole midagi muudetud. Muutunud on aga raamatu tähendus ja ülesanne. Tähendus on saanud selgemaks ja ülesanne on raskem, sest maailm on nüüd teistsugune. Fred Jüssi

(Loe rohkem...)

Jätkuvad autori seiklused Ameerikamaal. Jätkub kohanemine. Halloweeni-paranoiad, tänupüha-ummikud, jõulukinginimekirjad, kinnisvaraotsingud, kiirabihaigla, ööklubi, pesumajapidaja Miša, suusamütsiga John, põrandaharjaga Inga, kodukujundusideedega ämm, viie mobiiltelefoniga äi… Ja kõige selle keskel üks eesti naine.

(Loe rohkem...)

Kogumikus on kuus näidendit, kirjutatud aastail 1995–2005, kõik tellitud ühe või teise näitemängutegija poolt ning kõik (peale Rakveres lavalaudadele jõudnud lavastuse „Mina, naine”) jäänud ühel või teisel põhjusel sahtlisse. Teatraalsed, mängulised, täis naiselikku hoogu: Zarah Leanderist, kirikuõpetajast ja tantsutüdrukust, kuulsa laulja muusast ja armukesest, ühe mehe haaremist, ühe naise muredest… Iga näidendi ees on autori poolt kirjutatud eessõna, mis avab kirjutamise ja sahtlisse jäämise tagamaid.

(Loe rohkem...)

Jutukogus on fiktiivsed pihtimused minategelaselt, kus ta on kirjeldanud oma elust läbi jooksnud mehi, tähestiku järjekorras. Kas peategelaseks on kogu aeg seesama naine või mitte, see jäägu lugeja otsustada.

(Loe rohkem...)

Laulja Tui Hirve debüütromaan räägib ühest ellu ja klassikalise muusika maailma astuvast neiust. Emotsioone laeb kummaline suhe kunagise lapsepõlvearmastusega, lubatu-lubamatu piiril balansseerimine oma vanemate meeskolleegide ning õpetajatega… Ja loomulikult muusika ise.

(Loe rohkem...)

See on ühe Eesti loetavaima ja legendaarseima internetipäeviku kildudest kokku pandud raamat, kus ühe sümboolse aasta jooksul saame osa ellu astuva – oma sõnutsi – bipolaarse ja maniakaaldepressiivse neiu melodramaatilisest elust. Raamatus pole ranget ajalist liini: kokku on pandud erinevad kevaded, suved, sügised ja talved. Ka vorm on vaba: juhtunud seigad on kirjas vabavärsis luuletustena, mininäidenditena, anekdootidena, segamini on koomika ja traagika.

(Loe rohkem...)