Petrone Print

Kaheksa aasta eest poleks mulle pähegi tulnud võimalus valida elukohaks Taani. Masendav kliima, õudne keel, kummalised inimesed…ja ämblikest ma siis veel ei teadnudki.  

Ent mõni kuu hiljem ma just siia jõudsingi – praktiliselt üleöö, mitte enam esimeses nooruses, illegaalina, konkreetse töökohata. Lisaks sattusin oma ebakindlas staatuses elama Saksamaa-Taani piirile nii lähedale, et piirivalvurite autod ja vormiriietus vilksatasid silme eest mööda mitu korda päevas.

 Minu Taani ei ole Kopenhaagen, ei ole üliõpilaslinnakud koos metsikute pidudega, ei ole ilmatukuulus Roskilde festival, ei ole lustimine Tivolis, Legolandis või BonBonLandis. Minu Taani on üks pisike nurgake Lõuna-Jüütimaal, mille süda tuksub omas rütmis ja kus kõike vana on rohkem kui uut. Siin on metsikud hobused, ekstsentrilised vanaprouad-härrad, lõputu seltsielu, lossid ja prints Joachim ning loomulikult Jakob oma koleerilise õe Helgaga. Siin olen ma leidnud armastuse selle tusase tuulisevõitu maa, tema rahulike pikatoimeliste inimeste… ja võib-olla iseendagi vastu. 

Mae Lender

Ilmub märtsis 2010

(Loe rohkem...)

See on aus ülestunnistus ja püüd aru saada ühest huvitavast, peaaegu uskumatust eluperioodist: kuidas ma 24-aastaselt läksin laia ilma rändama koos ühe väga erilise ja imeliku inimesega, ekstentrikust ehtekaupmehe Velloga - „vana hipi”, „metsjeesus” ja muud sellised nimetused tulid inimestele keelele teda nähes. Oma rännakul kohtasin palju huvitavaid inimesi, tähtsamad neist olid vana laevakapten Manuel ja  ilmarändur Djellah. Kümme aastat hiljem läksin ma tagasi, et neid leida ja iseend mõistma hakata. (Epp Petrone)

Ilmub aprillis 2010.

(Loe rohkem...)

„Daki ja Epu seekordseteks kangelasteks – naisteks, kellest kirjutatakse lihtsalt, et mitte öelda geniaalselt – on värvikalt eluline galerii emaseid inimesi. On pahad tüdrukud, röövlid ja gangsterid. On memmekad ja issikad, on meesteõgijad ja abielukõlbmatud. On muuvärvilised-religioonilised. On kuulsused ja tulevikuta tüübid.

Ehkki mõnes loos natuke ikka vägistatakse ja kabistatakse peategelasi-vaesekesi, on jutukogu tervikuna rõõmus avastus, et kõik naised pole sugugi maod.”

(Ümberpööratud parafraas Kati Murutari arvustusest Dagmar Lampi ja Epp Petrone eelmisele raamatule „Meestest, lihtsalt”)

Ilmub juunis 2010.

(Loe rohkem...)