Mustamäe valss
Kultuuriloolase ja pedagoogikateadlase Loone Otsa mälestusteraamat pakub vaateid lähiajalukku, täpsemalt aastatesse 1966- 1984. Seda ajavahemikku on seni käsitlenud vaid üksikud memuaristid, kellest keegi pole luubi alla võtnud massiehituse esimest produkti Mustamäed. Ühe pere loo kaudu salvestatakse ajastu dokument, mis ulatub nõukogude võimu tulekust süvastagnatsioonini.
Raamatu põhitegevuspaik on 60 000 elanikuga Mustamäe, 1960. aastate inimeste unistus. Läbi huumori- ja satiiriprisma kirjeldab autor nõukogudeaegse magala rajamist ja kasvamist, defitsiidikaubandust jm, lisaks kirkad koolielukirjeldused, taustal 1980. aasta olümpiamängud ning noorterahutused.
Raamat tutvustab inimesi, keda juhuslik valik määras elama Mustamäe tüüpelamus, selgitab, mis sundis neid sinna kolima, ja näitab, kuidas nende valikud määrasid ühe 1965. aastal sündinud põlvkonna esindaja saatuse ja kuidas poliitika mõjutas elu ka pärast stalinismi. Kirjeldustes näeme omaaegseid tuntud kultuuritegelasi ja poliitikuid. Loone Otsa mälestusteraamat on väärtuslik kultuuridokument, mis käsitleb nõukogude elu mikroajaloo võtmes. Raamatut illustreerib rikkalik fotomaterjal.
Poisi lugu
Kui Hannes mulle käsikirja lugeda andis, olin ma esiotsa ehmatanud. Ta oli sinna kirjutanud mõnest minuga aset leidunud sündmusest nii detailselt, et seda lugedes lausa hämmeldusin. Mulle meeldivad tõestisündinud lood, milles tegelaste nimed on muudetud, aga Hannes leidis, et tahab kirjutada lugusid, mille tegelased on minuga lähemalt või kaugemalt mu lapsepõlve jooksul kokku puutunud. Ühte julgen ma kindlasti öelda: olgu lood siin raamatus tõestisündinud või fantaasiaga rikastatud, igal juhul on need lood minust. Poisist, kelle teadliku lapsepõlve jooksul aset leidnud pildikesi siia kaante vahele kokku on pandud. Ma ei saa Hannesele öelda, et jää parem oma liistude juurde, sest mul pole mingit kahtlust, et ta ei tea isegi täpselt, mida ta veel ette võib võtta. Jõudu, Hannes! Soovib: Poiss.
Taevas ja Maa
See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuõpetaja peres 1950–1960ndate Nõukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat kõigevägevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel.
Hoolimata sellest peaks kirikuõpetaja peres sündinu justkui enesestmõistetavalt jagama maast madalast oma vanemate tõekspidamisi.
Miks olen sündinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere rändama ühest kohast teise? Miks minu isa on valinud ühiskonnas väärtusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse?
Nende küsimuste üle murrab teismeealine tüdruk pead iseendas ja oma päevikus. Pika kaalumise järel astub ta vanemate seatud teelt kõrvale ja valib üliaktiivse osalemise nõukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tähelepanu ja ühiskonna tunnustust. Seda kõike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta süda jääb pooleks: olles nagu teised, on ta südames siiski tugevasti oma vanematega seotud.
Õhtuti pimeneva tähistaeva all seistes küsib ta endalt: kuidas edasi? Või hoopis – tagasi? Oma vanemate pärandi juurde?
Projektilaps Pärnust
Mis teeb inimesest kõike-jõuda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise kõrvalt mälu sügavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ära unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii näiteks tavatses ta ema, kaunis üksiemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid müüki ühte turuputkasse, kuni ühest karbist välja ilmnud tänukaart koos kahekümne viie rublaga tõi paksu pahanduse. Õhtuti unistas ema „siit pääsemisest” ja hoidis sidet välismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sündinud Kati paratamatult sattus.
Ka selles nõuka- ja stagnafarsis said tüdrukud orgasme ja maalisid, õppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele pöialt, et emadel ometi kord järgmise meheprooviga õnne oleks, ja läksid lõpuks, vähem või rohkem õnnestunult, lühemaks või pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja sõprused. Kõige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmärk oli päitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja häbenema jäid, sinu isa. Võibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpööritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-näitestuudio, või olid need lihtsalt „töödiku geenid”?
Seal, kus rukkiväli
Selle loo keskmeks on ühe lapse maailmanägemine, mille lõhub järsku suur sõda. Minajutustaja on pärit Setumaalt, poeetilisest paigast, kus on elanud nõiad ning alguse saanud legendid ja rahvapärimused, aga ka rahvuslik käsitöö, vanad pulmakombed, lõõtspillimäng, leelotamine, improviseeritud laulmine ja ainuomane kokakunst. Põlvest põlve on see edasi kandunud, sajandeid elus püsinud.
Laiema loetavuse huvides olen kirjutamisel loobunud murdekeelest, setu keel on eestlasele salapärane ja võib-olla ka liiga raske. Olgu siis nii.
Nasta Pino, sündinud 1934 Mikitamäe vallas Setumaal.
Seda raamatut ostes annetad 1 euro, mis läheb ellu astuvate lastekodunoorte stipendiumiks, koostöös sihtasutusega Dharma. Lähemalt saab lugeda siit.
Sillamäe passioon
Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises Kirde-Eesti linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Tema lood räägivad eestlastest, venelastest, külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, „päris-Eestist”, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist.
Need lood avavad eesti lugejale uusi tahkusid, samas pakuvad mitmedki 60ndail sündinute põlvkonna mured-rõõmud laiemat äratundmist. Autorile omases kreissae-stiilis lõikavad mitmed teemad sisse ka tänapäeva Eestisse ja lahkavad eestluse olemust, jätkates tema raamatu „Mõtteline Eesti” probleemistikku.
Raamat pälvis 2012. aasta Virumaa kirjandusauhinna ja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vabaauhinna.
design & development dekaart- shop-script
- scriptsmill
- jquery
- phplist
