„Minu”-sarja avaraamatu kolmas, täiendatud trükk!
Raamatusse on koondatud internetipäevikus ja Eesti meedias avaldatud lugusid autori elust New Yorgis: grillipidudest, pulmadest, tuletõrjeredelitest, jootrahast, 11. septembrist, surnuaedadest, lõbustusparkidest, kaalujälgimisest ja paljust muust.
Epp kirjutab Ameerikast täpselt nii, nagu mina seda riiki tean. Olen USAs kolm aastat elanud ja äratundmisi on igal leheküljel. Epp on hea vaatleja. Ta räägib Ameerikast kui naine oma armastatud abikaasa kummalisest hobist: hella imestuse ja huumoriga, tähele pannes, hinnanguid andmata.
(Aigi Vahing, Steppenwolf West näitlemisstuudio õpilane, Los Angeles)
***
Mäletan Epuga New Yorgis salvestatud Vikerraadio keskööprogrammi, kus ta oskas sugestiivselt ning värvikate detailidega luua pilte kohalikust elust. Sama teeb ta ka oma raamatus, tuues lugeja selle elu keskele, millest päevauudistes sageli ei räägita: kus inimesed võitlevad oma kehakaaluga, tunnevad muret tervisekindlustuse pärast, püüavad ületada erinevate kultuuride põrkumisel tekkivaid probleeme. Epu terane silm ja terav sulg aitavad eestlastele arusaadavamaks muuta seda esmapilgul Euroopast mitte nii erinevat, kuid tegelikult siiski väga teistsugust maad.
(Neeme Raud, ETV-ER korrespondent, New York)
Istun niisiis mina oma maja taga tuletõrjerõdul, naudin vaikust, lähedal puulatvadel jooksvaid oravaid ning kirjutan Eestisse sõbrale kirja – paberi ja pliiatsiga, nagu ennevanal ajal. Õnn on päris lähedal. Ahjaa, aga Marta? Tema naudib telekatoas oma lemmikvideot „Old MacDonald`s farm” ja laulab heledal häälel kaasa „heia-heia-hoo”.
Idülli jagub ligi pooleks tunniks, siis väsib Marta istumisest ära ja tuleb emmet otsima. Tahan just hakata aknast välja tema juurde astuma, lõpetaks ainult lausekese kirjas ära…
Järgmisel hetkel on Marta roninud akna all oleva korvi otsa ja otsustanud end käte abil aknast välja platvormile vinnata.
Vaid korraks jõuab ta oma keharaskusega akna küljes rippuda, ja õnnetus ongi juhtunud.
Marta on potsti maas. Ei ole viga saanud, isegi ei nuta, vaid ajab end nõudvalt püsti: „Emme, tahan opa, õue!”
Aga temaga koos on potsti alla tõmmatud ka aken!
(jätkub raamatus)
Sain kaks aastat tagasi emadepäevaks Justinilt-Martalt kohaliku massaažisalongi kinkekaardi.
Kui mõnus seanss läbi sai ja ma olin riides ning valmis ruumist lahkuma, tuli massöörineiu sisse tagasi, kaasas klaas vett. Ta ulatas selle mulle ja küsis: „Kuidas te end tunnete, kuidas meeldis?” – „Hästi meeldis!” kiitsin ma ja jõin vee ära.
Ulatasin klaasi tagasi ja mõne sekundi jooksul tundus mulle, et massöör ootab minult midagi. Seisab ja vaatab mind, naeratades. Kas ta tahab jootraha? Aga ma tulin ju kinkekaardiga, selle jätsin ette registratuuri. Ma ei teagi, kui palju see kinkekaart üldse maksis, sinna oli peale kirjutatud „tund aega rootsi massaaži” – kuidas ma saaksin sealt 20 protsenti maksta?
(jätkub raamatus)
Justin istub arvutis ja nohistab lugeda minu blogi, inglise-eesti sõnastik näpus.
„Mida sa siin kirjutad – Hiroshimast midagi?”
„Jah… Oma lapsepõlve tuumasõjahirmust.”
„Oo, kas teile kah õpetati koolis, mis teha, kui sõda hakkab?”
„Justin! Kas teil oli siis samamoodi?” Üllatusega taipan, et meie, kaks külma sõja lapsukest, polegi sel teemal muljeid vahetanud.
(jätkub raamatus)
„Sa pead selle pissipotiga pildi kohe internetist maha võtma, seda võidakse kasutada internetis lastepornos! CNNs just räägiti sellest!” Mu meheema on telefonis hingetu.
Katsun talle seletada, et mu netialbum on nähtav ainult valitud sõpradele. Oma südamerahuks suurendan arvutis pildi detaile, et olla kindel – mu pooleteise aastase tütre särgike ulatub põlvedeni, nii et tegu ei ole suguelundite eksponeerimisega, miks peaks keegi tahtma pilti kasutada lastepornoks? Lihtsalt üks pisike tüdruk istub potil.
(jätkub raamatus)
…Väravas vaatavad ametnikud meid üllatunud pilkudega. „Kas te tõesti jõudsite esimesest terminalist siia? Teie lennuki rahvas on juba õhtusele lennule arvatud!” ütleb üks neist sel ehtinglaslikul kombel, millest ei saa aru, kas see oli tõsi või nali.
Sahmerdatakse pardakaarte teha, kohale jõuab ka mahajääjate grupp.
Aga mina saan veel kord „seiklust” nautida.
„Kus on teie USA elamisluba?” küsib paks soliidsete prillidega ametnikuhärra. „Meil pole õigust teid lennukile lubada.”
(jätkub raamatus)